Siin lehel on toodud Tartu observatooriumis töötanud inimesed, nende töötamise aeg, valdkond ja mõnel juhul elulugu.
AAI – Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituut
AFS – atmosfäärifüüsika sektor
AJ – aktinomeetriajaam
AS – atmosfääri seire töörühm
DM – dünaamilise meteoroloogia töörühm
FAI – Füüsika ja Astronoomia Instituut
HP – helkivate ööpilvede töörühm
KUS – kosmiliste uurimiste sektor
KRS – kosmilise radiomeetria sektor
MO – Metobs
TO – Tartu Observatoorium
TS – taimkatte seire töörühm
VS – vee kaugseire töörühm
Ilse Aas (27.08.1919-4.04.2016) AFS (1950-1977)
Ain Aho (18.01.1947) AFS (1974-1980)
Krista Alikas (13.05.1983) VS (2005..)
Viive Aliste (09.07.1961) KRS (1985-1988)
Tiit Anderson HP (1970-1972)
Johannes Anniste TS
Ilmar Ansko (30.03.1973) AS (2004..)
Jaak Anton (27.01.1952) AFS (1975-1995)
Vello Aplei (30.01.1953) AFS (1976-1983)
23.12.1931
Helgi Arst (varem ka Ardve ja Niilisk) sündis Tallinnas haritlaste peres. Tartu ülikooli lõpetas geofüüsikuna 1955. 1957-1960 oli FAI aspirant. Kandidaaditöö "Atmosfääri soojuskiirgusest" valmis 1962. aastal prof. K. Kondratjevi juhendamisel. 1960-1975 töötas AAI-s (varem FAI) noorem- ja vanemteadurina, 1975 läks Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituuti, kus oli 1987-1990 mereoptika sektori juhataja. 1990-1992 Ökoloogia ja Mereuuringute Instituudi kaugseiresektori juhataja, aastast 1992 Eesti Mereinstituudi juht-teadur ja vanemteadur.
Doktoritöö "Atmosfääri ja mere kiirguskarakteristikud kui looduskeskkonna informatsiooni kandjad" kaitses 1991 Tartu ülikoolis.
Uurinud soojuskiirguse välja Maa atmosfääris ja pilvedes, samuti võimalusi päikesekiirguse ning sellega seotud veekeskkonna karakteristikute abil iseloomustada uuritavate veekogude seisundit, s.h. seoseid veekogu kiirguskarakteristikute ja vee puhtuse vahel.
Heinrich Aruksaar (7.09.1914-26.07.2001) MO (1948-1954)
Elar Asuküll VS (2012..)
Margit Aun AS (2012..)
Laine Avaste (19.04.1934-11.07.2011) AFS, KUS (1959-1963, 1983-1984)
Olev Avaste sündis Tallinnas. Tartu ülikooli lõpetas geofüüsikuna 1956. Aspirantuuris oli formaalselt FAI-s, kandidaadiväitekiri "Pilvitu taeva lühilaineline kiirgusväli" valmis Leningradis prof. K.S. Šifrini juhendamisel 1961. aastal. Edasi töötas FAI-s vanemteadurina ja teadussekretärina. Doktoritöö kaitses 1975. aastal. 1982 avatakse Tartu ülikoolis Olev Avaste initsiatiivil geofüüsika kateeder ning ta läheb selle juhatajaks, lugedes ise ka enamikku programmis olnud üld- ja erikursusi. Geofüüsika kateedrit juhtis ta kuni surmani. Tema teaduslik haare oli väga lai hõlmates atmosfääri kiirgusvälja, pilvisuse, kiirguslevi, aerosooli kaugseire ja globaalse jaotuse, helkivate ööpilvede ning merepinna heleduse uurimusi. Olev Avaste juhendamisel valmis R. Rõõmu kandidaaditöö. Ta oli esimesi satelliidiandmestiku kasutajaid atmosfäärifüüsikas. Tal olid väga laialdased rahvusvahelised teadusalased kontaktid. Olev Avaste kuulus Rahvusvahelise Meteoroloogia ja Atmosfäärifüüsika Assotsiatsiooni Täitevkomiteesse, Rahvusvahelise Atmosfääri Kõrgemate Kihtide Meteoroloogia ja Füüsika komisjoni. Hea inglise keele oskajana juhtis ta korduvalt NLiidu teadusdelegatsioone välismaal. Kahel korral, 1977 ja 1985 pälvis ta Eesti riikliku preemia, 1981. aastal autasustati teda Tööpunalipu ordeniga. Olev Avastel jätkus jõudu ja aega ka Tartu purjespordi presiidiumi juhtimiseks, regattidel kohtunikuna tegutsemiseks, aimeartiklite kirjutamiseks.
Olev Avaste suri 18. juulil 1991 Tartus, maetud Tartus Raadi kalmistule.
H. Baumann MO (?-1953)
Irina Bichele (8.04.1956) AFS (1977-1992)
Alla Birjulina (?) KUS (1983-1990)
Hannes Böttcher VS 2012?
Thomas Clausen oli taani talupojaperest pärit iseõppija. Tal polnud ühtegi tunnistust ega diplomit. Teadusesse jõudis ta Altona observatooriumis. Pärast Altonast lahkumist töötas optikateoreetikuna Münchenis Utzschneideri instituudis. Töötas õppejõuna Tartu ülikoolis 1842-1872. Clauseni kutsus Tartusse J.H. Mädler. 1844. aastal omistas Königsbergi ülikool Clausenile doktorikraadi honoris causa, 1854 valiti ta Gaussi ettepanekul Göttingeni Teadusliku Seltsi ja 1856 Peterburi TA korrespondentliikmeks matemaatika alal. Alates 1865. aastast oli Clausen Tartus astronoomiaprofessor. 1869 valiti Clausen Peterburi ülikooli auliikmeks. Th. Clausen võttis Mädlerilt üle astronoomiaobservatooriumi juhtimise. Clausen jäi pensionile 1872. a. ja suri 1885 Tartus.
Neeme Danziger (3.07.1955) AFS (1975-1980)
Sündinud 10.12.1938 praeguses Sauga (tollal Paikuse) vallas, Vainu külas. Vanemad, vabrikutöölistest isa Aleksander (1909-1944) ja ema Linda (1911-1987), pidasid ühtlasi popsikohta.
Kuni 1967 kaksiktähtede fotomeetria. 1968-1993 atmosfääriväline astronoomia (kuni 1973), atmosfääri vertikaalse heledusjaotuse ja helkivate ööpilvede uurimine kosmosest ning aluspinna optika statistiliste meetoditega kosmosest tehtud mõõtmiste põhjal. Tööülesannetesse on kuulunud astronoomiasatelliidi Kosmos-215 andmetöötlus, aparatuuri kooskõlastamised orbitaaljaamade Salyut-1, Salyut-3, Salyut-4, Salyut-6, Salyut-7, viimasega põkatud mooduli Kosmos-1686 ja Mir pardale, mõõtmistsüklite kavandamine ja kooskõlastamine ning osalemine lennuprogrammide analüüsigrupi töös. Aastatel 1977-1987 oli töösuunaks ka mere ja mere kohal oleva atmosfääri optiliste omaduste uurimine Eesti TA uurimislaevadelt “Ayu Dag” ja “Arnold Veimer” (hilisem “Livonia”). Alates 1993 atmosfääriosooni ja maapinnani jõudva ultraviolettkiirguse Eesti ja Euroopa-keskne uurimine rõhuga klimatoloogial.
Eerme K., Veismann U., Lätt S.: Proxy-based reconstruction of erythemal UV doses over Estonia for 1955-2004. Ann. Geophys., 24, 1767-1782, 2006.
Eerme K., Veismann U., Ansko I., Lätt S.: Year-to-year variations of the vitamin D synthesis related UV-B radiation in Estonia in autumn and spring. In: Proceedings of SPIE, vol. 6362 , Remote Sensing of Clouds and the Atmosphere XI, 11-14 Sept 2006 Stockholm, 636216-1 – 636216-7, 2006.
Koepke P., DeBacker H., Bais A. F., Curylo A., Eerme K., Feister U., Johnsen B., Junk J., Kazantzidis A., Krzyscin J., Lindfors A., Olseth J. A., den Outer P., Pribullova A., Schmalwieser W. A., Slaper H., Staiger H., Verdebout J., Vuillemier L., Weihs P.: Modeling solar UV radiation in the past: comparison of algorithms and input data. Proceedings of SPIE, vol. 6362 , Remote Sensing of Clouds and the Atmosphere XI, 11-14 Sept 2006 Stockholm, 636215-1 – 636215-11, 2006.
Eerme K.: Maa atmosfäär ja klimatoloogia. In: Teadusmõte Eestis. Täppisteadused.,eds. I. Koppel, P. Saari, 29-33, Tallinn, 2006.
Eerme K.: Põhilised kliimamuutusi mõjutavad faktorid Põhja-Euroopas ja Eestis. Major factors influencing climate in Northern Europe and Estonia. International conference on human awareness and behavior in a changing world, 149-153, 225-226, Tallinn, Estonia, 2005.
Eerme K .: Variations of total solar radiation and estimated erythemal UV doses in Estonia during 1953-2004. Annalen der Meteorologie 41, v. 2, 663-666, 2005.
Krzyscin J. W., Eerme K., Janouch M.: Long-term variations of the UV-B radiation over Central Europe as derived from the reconstructed UV time-series. - Annales Geophysicae 22, 1473-1485, 2004.
Eerme K.: Changes in spring-summer cirrus cloud amount over Estonia, 1958-2003. - Int. J. Climatol. 24, 1543-1549, 2004.
Eerme K.: Changes in spring-summer cirrus cloud amount and other cloudiness related characteristics over Estonia (1958-2002). – Publs. Inst. Geophys. Pol. Acad. Sc., D-64,123-126, 2004.
Eerme K., Veismann U., Koppel R.: Comparison of ground-level-measured and satellite-derived erythemal ultraviolet doses in Estonia. - Proc. Estonian Acad. Sci. Phys. Math. 52, 221-235, 2003.
Eerme K., Veismann U., Koppel R.: Erüteemsete ultraviolettkiirguse dooside tagasivaatav hindamine. Publ. Instituti Geographici Universitatis Tartuensis, 93, 295-307, 2003.
Eerme K., Veismann U., Koppel R.: Variations of Erythemal Ultraviolet Irradiance and Dose at Tartu/Tõravere Estonia. Climate Research, 22, 245-253, 2002.
Eerme K., Veismann U., Koppel R.: Estonian Total Ozone Climatology. - Annales Geophysicae 20, 247-255, 2002.
Eerme K., Veismann U., Koppel R.: Ultraviolettkiirguse seire. In: Kogumik “Eesti keskkonnaseire 2001”, Tartu, 15-16, 2002.
Eerme K., Veismann U., Koppel R.: Osooniseire. In: Kogumik “Eesti keskkonnaseire 2001”, Tartu, 35-36, 2002.
Melnikova I. N., Kalinina I. K., Eerme K., Makhotkina E. L., Ohmura A.,Samorodov A. V.: Retrieval of Cloud Optical Parameters from Routine Actinometric Datasets and Creating Cloud Optical and Radiative Models for Evaluation and Climate Variations and the Control of Technogenid Aerosol Fluxes. In: Ecology of North RussianTerritories. Problems.Forecast. Development. Solutions. Archangelsk, Russia, Abstracts, 105-107, 2002.
Veismann U., Eerme K., Koppel R.: Solar Erythemal Ultraviolet Radiation in Estonia in 1998. Proc. Estonian Acad. Sci. Phys. Math., 49, 122-132, 2000.
Eerme K., Veismann U., Koppel R.: Ultraviolet Irradiance in Meteorologically Contrasting Summers of 1998 and 1999 in Estonia. Proc. Estonian Acad. Sci. Phys. Math., 49, 250-264, 2000.
Eerme K., Veismann U., Koppel R.: Ultraviolettkiirguse muutlikkus Eestis. In: Eesti VIII Ökoloogiakonverentsi lühiartiklid, 9-14, 2000.
Eerme K., Veismann U., Koppel R., Pehk M.: First Four Years of Atmospheric Total Ozone Measurements in Estonia. Proc. Estonian Acad. Sci. Biol. Ecol., 47, 188-202, 1998.
Eerme K.: Stratosfääri osoonikihi muutlikkus ja Rossby lained. In: Eesti Füüsika Seltsi Aastaraamat 1997, Tartu, 150-158,1998.
Eerme K.: Miks ja kuidas osoonikiht Eesti kohal muutub? Kaasaegse ökoloogia probleemid. Eesti VII Ökoloogiakonverentsi lühiartiklid, Tartu, 19-24, 1997.
Eerme K.: Greenhouse Gases and Their Impact on the Radiation Balance. In: Estonia in the System of Global Climate Change. Institute of Ecology, Publ. 4/1996, ed. J.-M. Punning, Tallinn, 10-16,1996.
Veismann U., Kübarsepp T., Eerme K., Pehk M.: Total Ozone Measurements with a Laboratory Spectrometer in Estonia. In: International Conference on Past, Present and Future Climate, Proceedings of the SILMU conference held in Helsinki, 371-373, 1995.
Veismann U., Eerme K., Tõnnisson T., Avaste O.: Studying Atmosphere by a Method of Remote Sounding of Earth Limb from the Board of Orbital Station. In: CIS Selected Papers: Photometry, SPIE Proceedings 2161, 98-107, 1993.
Sergeyevich V. N., Koksharov I. I., Eerme K., Pelt E.-M.: Investigation of Earth’s atmospheric refraction and extinction by photographing the moonset and moonrise aboard an orbital station. Earth Research from Space, 1, 67-73, 1993.
Eerme K., Pihl A.: Some results of the stratopause aerosol layer detection aboard the orbital station “Salyut-7”. In: IRS’92: Current Problems in Atmospheric Radiation. A. Deepak Publishing, Hampton, Virginia, USA, 390-393, 1993.
Eerme K.: Statistical properties of some spectral radiance fields measured from space. In: IRS’92: Current Problems in Atmospheric Radiation. A. Deepak Publishing, Hampton, Virginia, USA, 440-443, 1993.
Veismann U., Eerme K., Tynnisson T., Avaste O.: Studying atmosphere by a method for remote sounding of Earth limb from aboard of orbital stations. In: CIS Selected Papers: Photometry, Proceedings of SPIE, vol. 216., 98-107, 1993.
Kalliany R., Schneider W., Eerme K., Lebedev O.: Remote sensing experiment FEM – a multisensoral dataset for radiometric and geometric analysis. In: Proceedings of Satellite Symposium 4: Columbus Flight (COSY-8) Utilization of Earth Orbiting Laboratories. European International Space Year Conference, Munich, 133-138, 1992.
Kalliany R., Kraus K., Schneider W., Lebedev O., Seger M., Eerme K.: Endbericht. Ergebnisse des Sowjetisch-Österreichishen Raumfluge auf der Orbitalstation “Mir”(Project “Austromir”), 6.13, 290-306, 1992.
Eerme K.: Atmosfääri koostis ja ehitus. Universum valguses ja vihmas, koostanud R. Veskimäe ja U. Veismann, Tallinn,15 - 24, 2005.
Eerme K.: Helkivad ööpilved. Universum valguses ja vihmas, , koostanud R. Veskimäe ja U. Veismann, Tallinn, 56 - 62, 2005.
Eerme K.: Kuidas tekib osooniauk? Universum valguses ja vihmas, koostanud R. Veskimäe ja U. Veismann, Tallinn,63 - 68, 2005.
Eerme K.: Kliimaheitluste vaherahu aeg. Universum valguses ja vihmas, koostanud R. Veskimäe ja U. Veismann, Tallinn, 280 - 287, 2005.
Eerme K.: Tuumaöö, tuumatalv ja tuumanälg. Universum valguses ja vihmas, koostanud R. Veskimäe ja U. Veismann, Tallinn, 310 -316, 2005.
Eerme K.: Kas elaksime üle tuumaöö ja tuumatalve? Eesti Loodus, Aprill, 2003, 36-39.
Eerme K.: Elame kliimaheitluste vaherahu ajas. Horisont, 3/2003, 35-39.
Eerme K.: Muutumatu kliima tähendaks ajaloo lõppu. Akadeemia 10, 2051-2085, 2003.
Eerme K.: Heitlik osoonikiht meie peade kohal. Eesti Loodus, 4, 156-158, 2001.
Eerme K.: Nõukogude Liidu kosmoseprogrammid ja Tõravere. Vaatleja, märts-aprill, mai-juuni, 2001.
Eerme K.: Eesti ja Kosmos, Tehnikamaailm, 4, 4-7, 2001.
Eerme K.: Kliimamuutuste keerises. Eesti Loodus,11, 450-451, 2000.
Eerme K.: Osoonikiht. Kalender 2000, Olion, Tallinn, 101-111, 1999.
Eerme K.: Kas ja miks olid ilmad kulkdsetel kuuekümnendatel praegustest ilusamad? Tähetorni kalender 2000, 79-91, 1999.
Eerme K.: Päevitades põõsa vilus. Eesti Loodus, 7, 302-304, 1998.
Eerme K.: Maikuu toob ikka äikese. Postimees, 17.05.1998.
Eerme K.: Kui kaugelt tulevad Eesti importilmad. Eesti Loodus, 9, 394-396, 1998.
Eerme K.: Maa – meie planeet. Tähetorni kalender1999, 80-100, 1998.
Eerme K.: Atmosfäärifüüsika. Tartu Observatoorium, 23-30, 1997.
Eerme K.: Uus aastatuhat algab magnettormiliselt. Eesti Loodus 11/12, 487, 1997.
Eerme K.: Päikesetuules ja magnettormides. Universum, 284-288, 1997.
Eerme K.: Pidevas muutumises kliima. Horisont 2, 14-18, 1996.
Eerme K.: Kas metaan on atmosfääri hall kardinal? Eesti Loodus 2, 38-40, 1996.
Eerme K.: Maa – Päikese laps. Horisont 7, 58-61,1995.
Eerme K.: Atmosfääri koostis ja kliima. Eesti Loodus 12, 387-389, 1994.
Eerme K.: Helkivate ööpilvede saladused. Eesti Loodus 8, 248-250, 1994.
Loengukursused
Alates 1967 abielus Koidula Eermega (Kaseleht). Lapsed Martin (1968), Irma (1970) ja Tõnis (1975). Lapselapsed Martina (1998), Maria-Kristiina (2001), Elisabeth (2001).
Hillar Eichelmann (20.05.1960) AFS (1983-1992)
Jouni Envall AS (2008-2011)
? Frank
Ulvi Gerst (24.11.1965) AFS (1988-1992)
B.B Golitsõn sündis Peterburis. Peterburis lõpetas Mereakadeemia 1886, Strassburgi ülikooli lõpetas füüsika erialal 1890, kaitses seal doktoriväitekirja "Daltoni seadustest" ning asus tööle Moskva ülikooli eradotsendina. Kutsuti Tartusse 1893. a. Tõõtas Tartu ülikoolis erakorralise professori, füüsikakateedri juhataja ning Metobsi direktorina ainult ühe semestri. 1893. detsembris valis Peterburi TA ta adjunktiks ning ta lahkus Peterburgi. Tartus luges Golitsõn eksperimentaalse ja matemaatilise füüsika kursust ning pidas loenguid elektriteooriast ja elektrokinemaatikast. Uuris musta keha kiirguse probleeme.
Hiljem Peterburis valiti 1898 erakorraliseks ja 1908 korraliseks akadeemikuks. Teadustööd optika ja seimoloogia vallas. Oli tihedas koostöös J. Vilipiga.
Lea Hallik (05.08.1976) TS (2014..)
Vello Ilusmets (01.07.1933) AFS (1985-1992) Ene Ilves (03.09.1955) AFS (1973-1990) Liilia Ilves (20.05.1947) AFS (1980-1981) Galina Ivanova (25.06.1951) KRS (1983-1984)
Erko Jakobson (?) AS (2010..) Ene Juhanson (17.09.1957) AFS (1976-1978) Anne Jõeveer (25.09.1944) AFS (1982-1993)
Keit Kaadu (14.05.1971) AFS BF (1991-1992)
Marko Kaasik (25.07.1966) DM (1993-2002)
Abdelaziz Kallel (11.04.1980) TS (2008-2009)
Valdo Kalling ? (07.04.1962) AFS? (1982-1983, 1985)
Ain Kallis sündis 27. märtsil 1942 Paides. Lõpetas 1966. aastal Tartu ülikooli geograaf-meteoroloog-klimatoloogina cum laude. 1967-1969 oli aspirantuuris. Kandidaadiväitekirja "Päikesekiirguse mõju taimkatte produktiivsusele ja kasvule erinevatel geograafilistel laiustel", juhendaja Dr. Heino Tooming, kaitses 1974. aastal Tartu ülikoolis.
Aastail 1966-2008 töötas Tartu Observatooriumis (varem Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituut ja Füüsika ja Astronoomia Instituut) nooremteadurina, teadussekretärina, vanemteadurina ja teadurina. 1993. aastast on tööl Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudis: juhtivteadur, vanemteadur, Tartu-Tõravere Meteoroloogiajaama juhataja, peaspetsialist-klimatoloog. Olnud tegev ka lektorina Eesti Mereakadeemias ja Eesti Sisekaitseakadeemias, dotsendi ja teadurina Tallinna Tehnikaülikoolis.
Uurimisvaldkonnaks on Eesti kiirguskliima, koos V. Russakuga koostasid "Eesti Kiirguskliima teatmiku" (EMHI, Tallinn, 2003).
Avaldanud hulgaliselt ilmateemalisi kirjutisi eesti perioodikas.
Evelin Kangro VS (2013..)
Kersti Kangro VS (2012..)
Laine Kangro (01.03.1942) KRS (1985-1990)
Andres Karolin (13.05.1936) AFS (1971-1976)
Herta Karro (10.12.1958) KUS (1984-1993)
Jaak Karu (17.06.1962) AFS (1980-1982)
Juta Kask (19.09.1947) AFS (1979-1985)
Kalle Kašan (04.04.1961) AFS (1987-1989)
Kaiti Kattai (26.01.1960) KRS (1979-1988)
Hannes Keernik (?) AS (2011..)
Ain Keerup (26.93.1964) AFS (1985)
Sündinud Tartus.
Tartu Ülikool 1966 Tartu Ülikooli aspirantuur 1970
Teaduskraad: Füüsikakandidaat, Tartu Riiklik Ülikool 1970
1970–1971 Tallinna Pedagoogilise Instituudi vanemõpetaja 1971–1974 Eesti TA Füüsika ja Astronoomia Instituudi teadur 1974–1977 Eesti TA Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituudi teadur 1977–2002 Tartu Observatooriumi (Eesti TA Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudi) teadur (alates 1999 osalise tööajaga) 1993 külalisteadur GKSS Uurimiskeskuses Saksamaal (3 kuud) 1993–2001 Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi vanemteadur–referent (osalise tööajaga) 1994–1999 Eesti Merehariduskeskuse dotsent (osalise koormusega) 1999–2000 EBS, Balti Uuringute Keskuse teadussekretär 2000–2003 EBSi teadussekretär 2002–Tallinna Tehnikaülikooli Meresüsteemide Instituudi vanemteadur (osalise tööajaga) 2003–Eesti Mereakadeemia teadusprorektor, meteoroloogia õppetooli juhataja
1983–1992 Meteoroloogia ja Atmosfääriteaduste Rahvusvahelise Assotsiatsiooni (IAMAS) juures oleva Rahvusvahelise Kiirguskomisjoni (IRC) liige 1984–Teaduslike Liitude Rahvusvahelise Nõukogu (ICSU) juures oleva Kosmoseuuringute Komitee (COSPAR) alamkomisjoni A1 liige 1994–2002 COSPARi komisjoni A asepresident 1996–2004 Rahvusvahelise Kiirguskomisjoni liige 2001–BALTEXi teadusnõukogu liige
Keskkonna kaugsondeerimine
Kohalikud kliimamuutused
Eesti ranniku tuulerežiim
Keevallik, S. 2003. Changes in spring weather conditions and atmospheric circulation in Estonia (1955–1995). Int. J. Climatology, Vol 23, 263–270 Keevallik, S. 2003. Possibilities of reconstruction of the wind regime over Tallinn Bay. Proc. Estonian Acad. Sci. Eng., Vol 9, No 3, 209–219 Soomere, T. and S. Keevallik, 2003. Directional and extreme wind properties in the Gulf of Finland. Proc. Estonian Acad. Sci. Engineering, Vol 9, No 2, 73–90 Keevallik, S. and R. Rajasalu, 2001. Winds on the 500 hPa isobaric level over Estonia (1953–1998). Phys. Chem. of the Earth, Vol 26, No 5–6, 425–429 Keevallik, S. and V. Russak, 2001. Changes in the amount of low clouds in Estonia (1955–1995). Int. J. Climatology, Vol 21, No 3, 389–397 Soomere, T. and S. Keevallik, 2001. Anisotropy of moderate and strong winds in the Baltic Proper. Proc. Estonian Acad. Sci. Engineering, Vol 50, No 1, 35–49.
Tatjana Kell (05.12.1948) KUS (1976)
Olavi Kiirats (26.06.1953) AFS (1977-1990)
Kaarel Kirde sündis Pärnumaal Halinga vallas vallakooli õpetaja peres. Õppis alul kodus, edasi Pärnu Poeglaste Gümnaasiumis, mille lõpetas 1913. Sügisel astus Tartu ülikooli matemaatikat õppima. Ülikooli lõpetas 1918. a. füüsika-matemaatikakandidaadi kraadiga, lõputöö "Algebraliste võrrandite lahendamine". Vabadussõjas oli alguses inseneripataljonis, aga 1919 kevadel viidi Mere Observatooriumi hydrometeoroloog-vaatlejaks. Selle aasta suvel sai temast tolle observatooriumi juhataja. Mere Observatooriumis töötades organiseeris Kirde meteojaamade võrgu, 1920. a. oli neid jaamu juba 8. Ka korraldas Kirde ilmateadete vahetamise raadio teel. Peale sõja lõppu sai ta ülikooli stipendiaadiks meteoroloogia alal ning juba 1920. a. sügisel läks Hamburgi, kus tal A. Wegeneri juhendamisel valmis 1921. a. detsembris doktoridissertatsioon "Inversioonikihid vabas atmosfääris". 1922. a. suvel töötas Kirde Soome Mereuurimise Instituudis prof. R. Wittingi juures, sügisest kuni 1924. a. maini juba Eestis põllumajandusmeteojaamade võrgu juhatajana. Õppetööd Tartu ülikoolis alustas 1923. a. mais eradotsendina, sai dotsendiks 1925. a. 1926 sai temast ka Metobsi juhataja. Metobsi juhataja oli ta kuni 2. maailmasõja ajal 1944. a. septembris Saksamaale emigreerumiseni. Kirde juhtimisel sai 1. Maailmasõjajärgsest madalseisus Metobsist kõrgetasemeline teadusasutus. Kirde valiti ülikooli erakorraliseks professoriks 1930 ja korraliseks geofüüsika professoriks 1933, ta oli esimene eestlasest geofüüsikaprofessor.
Emigratsioonis oli Kaarel Kirde algul Saksamaal. Seal töötas ta Danzigi Tehnikaülikoolis 1944-1945, Göttingeni Eesti Gümnaasiumi õpetajana 1945-1946, Balti Ülikooli professorina 1946-1949. 1950. aastal läks Kirde Ameerika Ühendriikidesse, kus töötas kaks aastat inspektorina Detroidi autotehases. 1952. aastast oli Kirde füüsikaprofessor Minnesota osariigi Northfieldi St. Olaf College-is.
Kaarel Kirde suri 25. mail 1953, ta maeti Saksamaale Göttingeni. Kaarel Kirde ja tema abikaasa Alma Kirde põrmud toodi Eestisse 1998. aastal ja maeti nende koduaeda Tartus Hurda 4.
Kirde uurimistemaatika on mitmekesine. Varasematel aastatel mere- ja sisevete hüdroloogia, sünoptiline meteoroloogia, agrometeoroloogia küsimused. Kolmekümnendail aastail nihkus esiplaanile klimatoloogia, eriti Eesti kliima põhjalikum uurimine, ning kliima soojenemine. Kaarel Kirde alustas Eesti aktinokliima uuringuid, 1937. aastal muretses Metobsile Ångströmi kompensatsioon-pürheliomeetri - see hävis 1944. a. sõjas. Uuesti pandi Metobsis tööle Callendari aktinograaf. Metobsis töötasid sünoptika osakond ja seismoloogiajaam. Kirde juhendamisel valmisid üks doktoritöö ning kuus kandidaadi- ja magistritööd. Kirde osales aktiivselt teaduskonverentsidel ja rahvusvahelistes teadusorganisatsioonides. Aastail 1926-1938 andis välja "Eesti meteoroloogia aastaraamatuid".
Mati Kirikal (26.08.1952) AFS (1974-1978)
Rein Kirsipuu (3.04.1955) AFS (1971-1975)
Kalju Kivi ? (30.06.1928) AFS (1978, ?-1991)
Rigel Kivi (24.10.1961) AFS (1985-1994)
Ivan Klementjev (02.04.1956-199?) KRS (1981-1983)
Sündinud 25.09.1955 Donetski linnas.
Vanemad Vetso (s.1924) ja Klavdija (s.1935) olid õpetajad.
Õppis Tallinna 15. Keskkoolis, selle lõpetas 1973. Tartu ülikooli lõpetas 1978 rakendusmatemaatika erialal.
1978–1981 AAI insener
1981–1986 AAI nooremteadur
Kandidaadiväitekirja arvutusmatemaatikas "Diskreetsete ordinaatide meetod ja kiirgusülekande lineaar-algebraline mudel", juhendaja G. Vainikko, kaitses 2.04.1985 Gruusia TA Arvutusmatemaatika instituudis Tbilisis.
1986 läks tööle Tartu ülikooli, sealt varsti Humboldti stipendiaadina Göttingeni ülikooli ja sealt edasi Bostoni ülikooli. Praegu töötab professorina Bostoni ülikoolis.
Uurimused atmosfääri, pilveväljade ja taimkatte kiirguslevi, kliima, süsiniku bilansi, kaugseire, taimkatte globaalse kaardistamise alal.
Veebileht: http://cliveg.bu.edu/people/jknjazi.html
Georg Konrad Koch sündis Võru maakonnas saksa peres. Õppis Võru kreiskoolis, Tartu kroonugümnaasiumis ning Tartu ülikoolis 1892-1897 matemaatikat. Metobsis töötas juba alates 1895. aastast vaatlejana, ülikooli lõpetamise järel laborandina ning 1915. aastast vanemassistendina. Ta oli Metobsi direktori B. Sreznevski lähemaks abiliseks 20 aasta kestel. Esimese maailmasõja ajal oli ta sõjaväemeteoroloog. Samaaegselt tööga Metobsis õpetas Tartu koolides matemaatikat, füüsikat ja kosmograafiat.
1918. aasta detsembris võttis Koch üle Metobsi juhtimise, 1919. a. sügisel kinnitati ta Tartu ülikooli meteoroloogiadotsendiks. Kuigi rahvuselt sakslane, luges ta esimesena meteoroloogiakursust eesti keeles. Metobsi juhatajana oli ta meteojaamade võrgu juhataja ning meteoroloogia õppejõud. Koch oli Metobsiga seotud 30 aasta kestel. Ta lahkus ülikooli teenistusest 1925. a. veebruaris. Kochi teadussaavutused on tagasihoidlikud, aga oma kohusetundliku tööga tagas ta 1865. aastal Metobsis alanud vaatluste järjepidevuse.
H. Laakmanni kirjastuselt ilmus 1919. aastal Kochi eessõnaga varustatud ja Kochi eestvedamisel koostatud väljaanne 'Viiekümneaastased keskmised meteoroloogilistest vaatlustest 1866-1915 a.a. Tartus'.
Aino Kolde (27.07.1938) AFS (1968-1981), AAI (1968-1993)
Rein Kolk (19.07.1943-1.09.2011) KRS (1977-1990)
Aino Kollo (04.01.1945) KUS (1977-1982)
Rutt Koppel (29.10.1938-25.09.2004) HP, KUS, AS (1962-2004)
Ivo Koppelmaa (20.09.1962) KRS+KUS (1986-1991)
Enn Kreem HP (1965-1971)
Olaf Krüger AS (2012-2013)
Niina Kulbatšuk KRS
Hilja (Remmel) Kull
Kalevi Kull (12.08.1972) AFS (1975-1977)
J. Kukk MO
Elsa Kurits (14.09.1920-21.12.2012) AFS (1954-1963)
Olavi Kurm (7.07.1944) AFS (1972-1976)
Andres Kurvits (23.08.1938) AFS (1967-1991)
Aurora Kurvits KUS ?
Tõnu Kurvits (24.05.1954) AFS (1975-1980)
Marge Kuslap (18.07.1966) KRS (1984-1986)
Ilse Kuusik (18.02.1921-10.10.1981) FAI (1949-1981)
Andres Kuusk (10.26.47, Vändra, Estonia) graduated from Tartu University (Estonia) in 1970 as a physicist (physics of the atmosphere).
Degree of the candidate of sciences in geophysics (corresponds to the PhD of western countries) 1979 at the Main Geophysical Observatory, St. Petersburg: The Structure of Cloud Fields and Radiation Regime at the Ground Surface.
Degree of the doctor of sciences in geophysics 1991 at Tartu University: The Hot Spot Effect in Plant Canopy Reflectance.
Since 1972 A.K. has worked at the Institute of Astrophysics and Atmospheric Physics, Estonian Acad. Sci. as a junior research fellow, a senior research fellow, a leading research fellow. At present, A.K. is a part-time scientific advisor at Tartu Observatory (formerly Inst. of Astrophys. and Atmos. Phys.) in the Group of Vegetation Remote Sensing. A.K. has contributed to the training of undergraduate and postgraduate students at the Institute of Environmental Physics of the Tartu University (see lecture courses). He was a member of the Problem Council "Transfer of radio waves" of the Academy of Sciences of Soviet Union 1980-1990. He was a member of the council of the Tartu Observatory 2002-2015. 2005-2016 he was the principal investigator of the target financed project "Optical remote sensing of Environment in Estonia and Baltic region", and 2005-2016 the head of the department of Remote Sensing (the previous department of Atmospheric Physics).
In 1994 A.K. was elected to a member of the New York Academy of Sciences.
In 1994 A.K. worked for four months at Goddard Space Fligth Center, NASA, as a visiting scientist, in 1995 for six months at INRA Bioclimatologie, Grignon and Avignon, as a visiting scientist, and in September 1996 for two weeks in the Institute of Geography, Beijing.
Lecturer at the Graduate school for forest ecology "Physical Models in Remote Sensing", April 13 - April 16, 2004, Finnish Forest Research Institute, Tikkurila, Vantaa, Finland. October 9 - October 10, 2007, Viikki, Finland.
His research interest is in the area of optical remote sensing of vegetation canopies and plant canopy optics (see list of publications and meetings) . He was/is participating in projects
From 1999 to 2009 A.K. was a member of the editorial board of 'Agricultural and Forest Meteorology', and 1999-2005 was a field editor at 'Agronomie. Agriculture and Environment' (INRA, Paris).
Ella Kuusk (29.12.1941) KUS (1986-1992)
Joel Kuusk (29.07.1981) TS (2006..)
Juhan Kõdar (29.09.1948) AFS (1979-1989)
Ludvig Friedrich Kämtz Kutsuti F.W. Parroti surmaga tühjaks jäänud füüsikaprofessori kohale 1841. aastal, töötas Tartu ülikoolis õppejõuna 1841-1865, mil sai Peterburi TA liikmeks.
Lõpetas Halle ülikooli, omandas filosoofiadoktori kraadi 1823. Halles kujunes Kämtz väljapaistvaks meteoroloogiks. Tartus avaldas aastail 1860-1864 kolmeköitelise meteoroloogiateatmiku, milles kuus artiklit käsitlevad mõõtmistulemusi Tartus. Kämtzi peetakse kaasaja meteoroloogia üheks rajajaks. Ta käis uurimisretkedel Alpides, kus jälgis liustike dünaamikat ja ilmastikunähtusi. Oma artikleis on käsitlenud Golfi hoovust, tuuli jms.
Tartus alustas reeglipäraseid meteoroloogilisi vaatlusi, mõõtis õhurõhku, temperatuuri, tuule suunda ja tugevust. Koos meteoroloogiaga luges Kämtz Tartu ülikoolis ka klimatoloogiat.
Tõnis Kärdi (13.01.1981) TS (2007-2010)
Olavi Kärner sündis Tartus kunstnike peres. Tartu Ülikooli lõpetas 1965 arvutusmatemaatiku diplomiga. Oli 1970-1972 FAI aspirant, 1974 kaitses Leningradi Hüdrometeoroloogia Instituudis kandidaadiväitekirja meteoroloogia, klimatoloogia ja agrometeoroloogia erialal "Pilvisuse ja summaarse kiirguse ajaline muutlikkus", juhendajad Kussiel Šifrin ja Olev Avaste. Töötas FAI-s., AAI-s, TO-s 1966-2014 nooremteadurina, vanemteadurina, teadurina. Uurimusi meteoroloogiliste väljade aegridade, kliimamuutuste, satelliitidelt pilvede hulga hindamise alalt. Raamatu 'Towards a New Climate Representation. Analysis of Forcing and Response Time Series.' University of Tartu Press, 2015, 205+xvii pp. autor.
Oli 1992-2000 Rahvusvahelise Meteoroloogia ja Atmosfääriteaduste Assotsiatsiooni (IAMAS) juures oleva Rahvusvahelise Kiirguskomisjoni (IRC) liige. Kogus tuntust inimpõhjustatud kliimamuutuste eitajana, on kahe kogumikus "Critical Topics in Global Warming" (Ed. by Ross McKitrick. The Fraser Institute) avaldatud artikli kaasautor. Oli ka edukas sportlane, võitis kuldmedaleid NLiidu ja Eesti meistrivõistlustel orienteerumises, meistersportlane orienteerumises, vabariikliku kategooria kohtunik orienteerumises, joonistas hulgaliselt orienteerumiskaarte.
Suri 25. märtsil 2016, maetud on Elva kalmistule.
Aare Kärsna sündis 1907 Tartumaal. 1932 lõpetas Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna matemaatikamagistrina. 1936 kaitses Tartu ülikoolis doktoriväitekirja "Ühemodaalsete sageduskõverate süsteemist Lexise ridade puhul ühes rakendusnäidetega klimatoloogias".
Kogu tema teenistuskäik kulges Metobsis, kus alustas ajutise abijõuna õpingute ajal 1929 ning sai dotsendiks 1941. Tema uurimistemaatika oli statistilised meetodid ja nende rakendamine klimatoloogias.
A. Kärsna vangistati 14. juunil 1941, suri 1943 Siberis.
Sirje Käsi HP, KUS (1969-1972)
Endel Kübarsepp (16.11.1931-30.11.2000) AFS (1964-1978)
Toomas Kübarsepp (18.01.1965) KRS (2001-2003)
Peeter Laarin (13.12.1954) AFS (1978-1983)
Nimi: Agu Laisk Sünniaeg ja koht: 3. mail 1938. a. Tartus Kodakondsus: Eesti Vabariik Perekonnaseis: abielus, abikaasa Tiiu Laisk, 3 poega, Mart (1961), Tõnis (1966), Andres (1970) Praegune töökoht: Tartu Ülikool, Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituut, uurija-professor, taimefüsioloogia õppetooli juures. Haridus: lõpetanud Tartu Ülikooli Matemaatika-Loodusteaduskonna füüsikaosakonna 1961. a. füüsik/füüsika õpetaja diplomiga, füüsika-matemaatika kandidaat Tartu Ülikooli juures (1965), bioloogiadoktor taimefüsioloogia erialal NSVL TA Taimefüsioloogia Instituudi juures (1975).
Alustasin aspirantuuris akad. Juhan Rossi õpilasena taimkatte kiirgusrezhiimi uurimisega seoses sel ajal areneva bioproduktsiooni teooriaga [I.1, II. 5; III.4-7,10,14]. Alates teadustee algusest olen olnud huvitatud uute mõõtmisaparaatide konstrueerimisest ja valmistamisest [I.1,3; II.13,14; III.1-3, 10-13]. Pärast füüsika-matemaatika kandidaadi kraadi kaitsmist (1965) tegelesin mõnda aega produktsiooniteooria üldiste aspektidega, selgitades lehe fotosünteesifunktsiooni osa selles [II. 5; III. 4,5,7-9]. Edasine tegevus fokuseerus lehe fotosünteesi kiirust määravate ja piiravate tegurite uurimisele ja kestab käesoleva ajani. Oluline fotosünteesi piirav tegur on CO2 difusiooniline transport, mille osa on selgitatud töödes [I. 1,2; II. 14,19; III. 7, 8, 14,18]. Maailmas on laiemat vastukaja leidnud õhulõhede ebaühtlasest (statistilisest) avatusest tulenevate efektide arvestamine [II. 83; III. 18] ja rakusisese (mesofülli) difusioonitakistuse määramine lehe anatoomia, fotosünteesi kiiruse ja klorofülli fluorestsentsi mõõtmiste kaudu [II. 4,60]. Järgmine aste CO2 assimilatsioonis on selle seostumine ribuloosbisfosfaadi (RuBP) karboksüleerimise teel. Oleme välja töötanud meetodid RuBP karboksülaasi aktiivsuse ja regulatsiooni uurimiseks intaktses (terviklikus) lehes ja läbi viinud vastavad uuringud [I.1-3; II. 9, 18, 22, 25, 29, 37, 49; III. 15, 17, 21, 22, 25]. Originaalseim on pärast valguse väljalülitamist toimuva CO2 sidumise kineetika kasutamine lehes olnud RuBP hulga määramiseks ja karboksülaasi kineetika uurimiseks intaktses lehes [II. 22, 25, 67]. Paralleelselt CO2 sidumisega toimub valguse käes CO2 eraldumine nn. fotohingamisest ja tavalisest mitokondriaalsest hingamisest. Esimesena näitasime meie, et fotohingamine on seotud O2 reageerimisega RuBP-ga [II. 3, 8]. Kvantitatiivset vahekorda fotohingamise ja fotosünteesi vahel ning fotohingamise ja mitokondriaalse hingamise vahekorda on uuritud töödes [II. 20, 21, 50, 59, 65, 66; III. 16, 21, 25]. On tehtud kindlaks RuBP karboksülaasi/oksügenaasi (rubisco) spetsiifilisuse faktor CO2 ja O2 suhtes ja näidatud, et konkureerivate substraatide teooria kirjeldab fotosünteesi ja fotohingamise vahekorda täpselt [II. 50, 59, 60, 67, 70]. Edasi näitasime, et kõrgematel CO2 kontsentratsioonidel ei piira fotosünteesi kiirust mitte reaktsioon Rubiscol vaid RuBP regeneratsiooni kiirus CO2 taandamise (Calvini) tsüklis [II. 9, 30, 42; III. 20, 23]. See kiirus ei ole aga määratud mitte tsükli ensüümidega, vaid fosfoglütseraadi (PGA) taandamise kiirusega, viimane ATP sünteesi kiirusega, viimane vaba fosfaadi (Pi) kättesaadavusega ja viimane suhkru ja tärklise sünteesi kiirusega, milles anorgaaniline fosfaat vabaneb fotosünteesi vaheproduktideks olevatest fosforestritest. Seega, lehe fotosünteesi maksimaalkiirus on määratud lõpp-produktide sünteesiga [II. 23; III. 23]. Ometi, maksimaalfotosünteesi piirang ei ole mitte lihtsalt ATP sünteesi kiiruse piirang lõpp-produktide sünteesil vabaneva Pi vooga, vaid madala Pi tasemega seoses ilmselt suureneb prootonite lekk (slip) läbi ATPsüntaasi, mis tekitab ajutiselt väga suure ebaproportsionaalsuse reduktiivjõu ja ATP vahel. Senitundmatud regulatsioonimehhanismid aitavad vajaliku stöhhiomeetria (3ATP/2NADPH) taastada, kuid üle sumbuvate võngete [II. 30, 43, 44; III. 25]. ATP/NADPH suhet aitab suurendada üleliigsete elektronide äravool, näiteks hapnikule. Seda hüpoteesi kinnitab meie poolt koos kolleegidega Eksperimentaalbioloogia Instituudist avastatud O2 positiivne toime fotosünteesile küllastavate CO2 kontsentratsioonide juures [II. 7, 11]. Eelnevast järeldub, et elektron/prooton-transpordi kiirust määravatel teguritel on oluline osa fotosünteesi maksimaalkiiruse määrajatena. Fotosünteesis elektronid eraldatakse veest fotolüüsil fotosüsteem II (PS II) abil, liiguvad läbi tsütokroomikompleksi (Cyt b6f ) fotosüsteem I-le (PS I) ja sellelt edasi NADP-le, genereerides reduktiivjõu NADPH. Paralleelselt, Cyt b6f pumpab prootoneid tülakoidi sisse, mis panevad käima ATP sünteesi. Kuna need reaktsioonid eelnevad CO2 sidumisele, ei saa neid uurida CO2 sidumise kaudu, vaid tuleb mõõta O2 eraldumist, klorofülli fluorestsentsi ja neeldumist 820 nm juures (viimane näitab PS I doonori P700 oksüdeerituse astet). Koos nende täiustustega on meie käsutuses praegu maailmas kõige täiuslikum seade lehe fotosünteesi uurimiseks [II. 79, kolleegide V. Oja, H. Eichelmanni, B. Rasulovi ja H. Rämma töö tulemus]. Mõõtes P700 oksüdeerituse astet saab määrata, kas peamine elektrontransporti piirav takistus asub eespool või tagapool PS I-te. Leidsime, et äkitselt fotosünteesi kiirust piirates tekib see tahapoole, nagu oodata, kuid mõne minuti jooksul transformeerub ettepoole [II.44, 45, 48, 51, 56, 58]. Eriti novaatorlik meetod on seejuures P700 taasredutseerumise kiiruse mõõtmine [II. 51, 56]. Äkki valgust katkestades elektronide vool P700-le jätkub (eelnevatest kandjatest) ja 800 nm mõõtmised näitavad umbes 6 ms ajateguriga eksponentsiaalset transienti. Ajategur osutus reguleeruvaks vastavalt fotosünteesi piirangule tagapool PS I. Ilmselt on regulaatoriks tülakoidi pH, mis muutub happelisemaks kui prootonite kasutamine ATP sünteesiks väheneb. Siin on tegu Cyt b6f läbilaske regulatsiooniga tülakoidi pH tasemest sõltuvalt. Tülakoidi pH on oluline teisegi nähtuse juures: kui valgust on liiaga, hakkab energia kiiremini soojuseks transformeeruma, vältides kauakestvaid (kuni 2 ns) ergastusseisundeid, mis omakorda põhjustavad aktiivsete hapnikuühendite teket. Sellega seoses fluorestsentsi saagis väheneb, mida saabki kasutada nähtuse uurimiseks. Oleme näidanud, et koos fluorestsentsi vähenemisega PS II maksimaalne töökiirus ei vähene, kui protsess on kiiresti pöörduv, kuid vähenerb aeglaselt pöörduva inhibitsiooni korral. See näitab, et lisakustutaja on pöörduva regulatsiooni tarbeks antennis, kuid aeglaselt pöörduva (inhibitsiooni) korral võib olla PS II tsentriga seotud [II.46, 61, 68, 69, 72, 73, 74]. Kuna rakukeskkonna pH-l on nii oluline tähtsus, töötasime välja eriaparatuuri pH mõõtmiseks intaktses lehes CO2 lahustuvuse kaudu [II. 57, peamiselt V. Oja]. Kui pH on kõrgem, on bikarbonaati rohkem, mis on mõõdetav lehte lahustunud CO2 hulga kaudu. Erinevalt fotosünteesi mõõtmistest kasutatakse siin CO2 kontsentratsioone kuni 20%, mis võimaldavad pH-d mitte ainult mõõta vaid ka mõjutada, seega tiitrida lehte CO2 abil [II. 24, 54, 55, 57]. Sel ala tehtud töödetsükli tulemusena on ilmnenud, et lehe kloroplastidel funktsioneerib väga võimas ja kiire pH stabilisatsiooni süsteem, mis kaugelt ületab reaalselt võimalikke soolade-hapete puhvermahtuvusi. Paistab, et tegu on H+/K+ Nernsti tasakaaludega membraanidel, mis võimaldab vastavate kanalite kaudu prootoneid kiiresti kloroplastist välja tsütosooli ja edasi vakuooli transportida [II. 24, 31, 36, 52-55, 57]. Paralleelselt fundamentaalsete mehhanismide uurimisele on kogu aeg pööratud tähelepanu ka arengu, adaptatsiooni- ja stressinähtustele, nagu ontogenees [II. 20, 21], valgusadaptatsioonid [II. 10, 17, 18, 30], CO2 adaptatsioonid [II. 17, 18], veedefitsiit [II. 6], kõrged temperatuurid [II. 29], atmosfäärisaaste happeliste gaasidega [II. 26, 27, 36, 41; III.26, 27, 28] ja osooniga [II. 32]. Eksperimentaalsete tulemuste analüüs vajab kvantitatiivset mõtestamist matemaatiliste mudelite abil. Juba esimestest töödest alates püüdsin luua fotosünteesi mudelit, mis matemaatiliselt kirjeldaks teadaolevat biokeemilist süsteemi. Kuni arvutusvõimalused olid piiratud, sai koostada vaid lihtsamaid mudeleid, mis siiski adekvaatselt kirjeldasid fotosünteesi ja fotohingamise vahekorda [II. 3, 12, 16] ja SO2 saaste happelist mõju [II. 26, 27]. Arvutite levimisega mudelid täiustusid ja praeguseks on matemaatiliselt kirjeldatud kogu fotosünteesi biokeemiliste reaktsioonide süsteem koos tähtsamate regulatsiooniahelatega [II. 23, 33-35, 38, 47; III. 23]. Peamine üldine järeldus modelleerimisest on see, et biokeemilisi metabolismiradasid ei saa vaadelda segunenud ensüümide hulgana, vaid ensüümide struktuurne paigutus omab suuremat tähtsust kui me seniajani arvame. C4 taimede fotosünteesi matemaatiline modelleerimine aga selgitas, missugune on tegelik mehhanism, mis viib CO2 kontsentratsiooni tõusule pärjarakkudes [II. 71].
Kokkuvõttes on kogu senine tegevus olnud allutatud peaküsimusele: mis määrab taimede fotoünteesi kiiruse? Küsimus on lihtne, kuid vastus on keeruline, sest piirajaid on palju ja igaüks neist domineerib erinevas olukorras. Seniavaldatud 3+79+28=110 teadustööd (teese arvestamata) grupeeruvad 13-ks temaatiliseks rühmaks, millest igaüks on umbes dissertatsiooni mahuga. Seejuures ei ole teadustegevus viimastel aastatel raugenud, vaid vastupidi: ajavajemikus 1992-1996 on publitseeritud 17 tööd, 1997 – 2001 aga 18 tööd pluss 1 monograafia, seega 3.8 tööd aastas, kogu teadustöö keskmisena aga 2.6 tööd aastas, kusjuures viimastel aastatel ei ole publitseeritud mitte-CC-väljaannetes. Viimase viie aasta töödes on varem käsitletule lisandunud C4 fotosünteesi uurimine nii eksperimentaalselt [II. 62,63, 64] kui ka teoreetiliselt, mis kulmineerus CO2 kontsentreerimise mehhanismi mõistmisega neis taimedes [II. 71].
Murrangulise tähtsusega tööna tõstaks esile tööd [II. 3], sest sellest sai alguse usk ja tahe fotosünteesi mõista. Monograafiad [I. 1,2,3] on kokkuvõtted kuni 1975 [1] ja 1988 [2].Monograafia [3] on kokkuvõte kogu eksperimentaaltööst, matemaatilisest modelleerimisest kavatsen kirjutada eraldi. Pean tähtsaks veel O2 positiivse toime avastamist fotosünteesile [II. 7, 9], fotosünteesiaparaadi adapteerumise avastamist valgusprofiilile lehe ristlõikes [II. 10], õhulõhede ebaühtlase avatusega seotud difusiooniprobleemide lahendamist [II. 15, 19], CO2 lahustuvuse mõõtmise kasutamist kloroplasti pH uurimiseks [II.24, 54]; matemaatilise mudeli loomist fotosünteesi võnkumiste mõistmiseks [II. 34, 44], gasomeetriliste ja optiliste mõõtmiste kompleksi loomist lehe fotosünteesiaparaadi diagnoosimiseks [II. 60, 79], lühikeste valguspulsside kasutamist fotosüsteem II elektrontranspordi kineetika ja selle regulatsiooni lahkamiseks in vivo [II. 72] ja rubisco aktiivse ja mitteaktiivse vormi olemasolu näitamist intaktses lehes [II. 70].
Juhendamine Kaitsmiseni on meie õppetooli juures minu juhtimise ajal jõudnud 2 magistranti (H. Pettai ja A. Sumberg) ja üks doktorant (H, Kollist). Praegu on minu juhendada 1 magistrant ja kaks doktoranti.
Administratiivtöö TÜMRI nõukogu liige, teaduskonna nõukogu liige.
Erialane enesetäiendus Olen viibinud teaduslikul tööl järgmistes asutustes:
18. augustil 2003. aastal Agu Laisk (TÜ Taimefüsioloogia osakonna personali lehelt http://plantphys.ut.ee/inimesed/Laisk_CV_est.html, seal on ka publikatsioonide loetelu)
Mai Laius (01.05.1959) KRS (1977-1980) Tõnis Laks (16.05.1955) KUS (1978-1980) Mait Lang (6.04.1973) TS (1994..) Annereet Lauri (08.07.1954) KUS (1972-1973) Ivi Leben Arvo Leitu (23.02.1954) AFS (1973-1982) Madis Leitu (5.02.1959) AFS (1980-1983) Rein Leitu (7.07.1951) KUS (1973-1990) Siiri (Lemberg) Vaht (17.04.1955) AFS (1979-1985) Jaan Lepik (8.02.1915-29.12.1999) AFS (1957-1978) Heinrich Friedrich Emil Lenz (12.02.1804-10.02.1865) Johannes Peeter Letzmann (19.07.1885-21.05.1971) MO (1913-1939) Martin Ligi VS (2011..) Helene Liidemaa (03.03.1899-21.08.1996) MO (1919-1944), FAI (1947-1954) Aro Lilleallik (25.04.1965) AFS (1981-1983) Aili Linnas (26.02.1941-26.03.2009) AFS (1967-1986), AAI (1967-1991) Jaak Lokk (4.07.1947) HP (1964-1965) J. Luhari MO Riina Luiga (21.09.1950? 2.10.1950?) AFS (1976-1988) Vahur Luts (04.07.1962) KUS (vaheaegadega 1981-1985) Silver Lätt (27.04.1981) AS (2005..) Tõnu Lükk (28.04.1969) TS (2003..)