Doktoriõppe programm 2022/23

Loodus- ja täppisteaduste valdkonnas toimub põhivastuvõtt 1. - 15. mai.
Kõikidel kandidaatidel tuleb esitada koos avaldusega SAIS-is motivatsioonikiri ja CV.

Motivatsioonikirja ja intervjuu maksimaalne võimalik punktisumma on 100 punkti, millest kumbki vastuvõtutingimus annab kuni 50 punkti. Intervjuule lubatakse kandidaadid, kelle doktoritöö kavandit hinnati vähemalt 70 protsendiga võimalikust punktide hulgast (ehk 35 punktiga). Vastuvõtutingimusi ei täida üliõpilaskandidaat, kelle kummagi vastuvõtutingimuse hindamise tulemus on vähem kui 70 protsenti võimalikust punktide hulgast (ehk alla 35 punkti).

Alates 2022/2023. õppeaastast on Tartu Ülikooli doktorant üldjuhul nii üliõpilane kui nooremteadur, pärast vastuvõtuotsust sõlmitakse temaga tööleping. Erandlikel juhtudel toimub konkurss õppekohtadele ilma nooremteaduri töölepinguta. Õpingute moodul on vähenenud 30 EAP-ni, ülejäänud 210 EAP mahus teadus-, arendus- ja muu loometegevuse mooduli täitmine põhineb etteantud tingimuste põhjal koostatud doktorandi individuaalplaanil.

Loe lähemalt doktorandi staatuse ja rahastuse kohta.

Tartu observatooriumi doktoriõppe projektid 2022

Järved ja muutuv kliima: satelliitide ja kohtandmete kooskõla muutuste jälgimisel

Juhendajad: Kersti Kangro ja Krista Alikas

Vetikad on veekogude toiduahelate alguslüli ja oluline komponent süsinikuringes, samuti reageerivad nad kiiresti veekeskkonnas aset leidvatele muutustele. Boreaalses piirkonnas on kliimamuutuse mõjud nähtavad jäävabade talvede ja varasemast kuumemate suvedega. Kuumemate suvede tõttu on sinivetikatel kasvueelis ning potentsiaalselt mürgised veeõitsengud võivad järvedes varasemaga võrreldes oluliselt sagedasemaks muutuda. See omakorda takistab rekreatiivseid tegevusi ning mõjutab veekogu teisi asukaid. Õitsenguparameetreid saab satelliitidelt paremini jälgida kui kohtmõõtmistega, võimaldades uurida õitsengu kestust ja liikumist. Plaanitav doktoritöö keskendub fütoplankoni koosluse muutuste uuringutele nii kohtmõõtmistest kui satelliitidelt, kasutades nii koosluse andmestikku kui hüperspektraalseid andmeid. EU Copernicuse programmi satelliitide Sentinel 3/OLCI ja Sentinel 2/MSI ning Lake CCI andmebaasi kasutades saab analüüsida temperatuuri ning klorofüllimuutusi boreaalse piirkonna suuremates järvedes. Neid andmeid kasutades on plaanis uurida sinivetikate õitsenguparameetrite muutusi, alustades madala ja eutroofse Peipsi järvega. Eesti järvede kohta on olemas 3 aasta vältel kevadel, suvel ja sügisel mõõdetud hüperspektraalsed neeldumis-ja peegeldumisandmed, mida plaanitakse analüüsida koos fütoplanktoni koosluse andmestikuga. Lisaks Eesti andmetele saab kaasata ka Rootsi järvede andmestikku.
 

Dünaamilise hõõrde kasutamine tumeaine olemuse selgitamiseks

Juhendajad: Rain Kipper, Elmo Tempel

Astrofüüsika suurim lahendamata probleem on tumeaine olemasolu ning selle olemuse mitte teadmine. Selle lahendamiseks on vaja uurida tumeainet võimalikult mitmekesiselt, millest üks meetod on dünaamilise hõõrde täppismodelleerimine. Dünaamiline hõõre on protsess, mis aeglustab astronoomili objekte. Sellel on kompnent nähtavast ainest ja tumeainest. Teades dünaamilise hõõrde mõju saame uurida kus, millistel tingimustel ja millistele objektidele omab dünaamiline hõõre enim mõju. Doktoriprojekti eesmärk on leida tingimused ja valida välja objektid ja piirkonnad, mida uurides saab kõige tõenäolisemalt infot düanaamilise hõõrde ja tumeaine kohta. Selgitame ka kui tugevalt seda saab siduda tumeaine olemuse selgitamisega.

Kosmoloogia J-PAS superparvedega S

Juhendajad: Antti Tamm, Lauri Juhan Liivamägi

Viimastel aastakümnetel on universumi mõistlmisel tehtud suuri edusamme, suuresti täna vaatluslike vahendite kiirele arengule. Üldise aruaama kohaselt elame Suure Paugu käigus tekkinud universumis, mille energiatihedusest moodustab 69% kiirenevat paisumist põhjustav tume energia, 26% esineb tumeaine vormis ning vaid 5% on meile tuntud nn barüonaine. Kahjuks ei ole arvukad eksperimendid ja vaatlusprojektid andnud vastust, millest koosneb tumeaine ja mida kujutab endast tumeenergia. Seetõttu peame tunnistama, et praegused arusaamad elementaarosakestest ja gravitatsioonist on kas ebakorrektsed või ebatäielikud. Üks võimalus nimetatud mõistatuste lahendamiseks võib peituda universumi suurimate struktuuride - galaktikate superparvede - uurimises. Doktoritöö raames kaardistatakse galaktikate superparved lähedases ja kauges universumis, kasutades uudse kosmoloogilise vaatlusprojekti J-PAS andmeid. J-PAS unikaalne vaatlusmetoodika tagab enneolematult sügavale ulatuva astronoomilise andmestiku, mille abil loodame selgitada suurte tihendushäirituste rolli struktuuride tekkes ja arengus ning kontrollime, kas praegused kosmoloogilised mudelid on kooskõlas suurimate superparvekomplekside leidumise ja evolutsiooniga.
 

Lisainfo: 
Erko Jakobson
erko.jakobson@ut.ee